Euroopa harrastusteadlased aitasid tuvastada üllatavaid muutusi putuktolmlevate taimede suguelus

32 Euroopa riigi harrastusteadlaste kaasabil enam kui 5200-s asukohas tehtud nurmenukuvaatluste tulemused heidavad valgust putuktolmlevate taimede toimetulekule ja kohastumispüüdlustele muutuva kliima ning maakasutuse tingimustes. Äsja ühes vanimas ökoloogia tippajakirjas Journal of Ecology avaldatud üllatavate tulemustega uuring sai sellises ulatuses teoks üksnes tänu Euroopa teadushuvilistele elanikele. 

Harilikku nurmenukku (Primula veris) käsitlevad teadlased kui ühte mudelliiki putuktolmlevate taimede uurimisel. Nurmenukkudel võib olla kahte tüüpi õisi. L-tüüpi õite puhul asuvad tolmukad õie põhjas ja emakakael on pikk, S-tüüpi õitega nurmenukkudel on aga emakakael lühike ja tolmukad asuvad kõrgel. Nii mõnelgi taimeliigil on eritüübilised õied välja arenenud isetolmlemise takistamiseks ja putuktolmlemise hõlbustamiseks. Üldjuhul peaks S- ja L-tüüpi õitega taimede osakaal olema elujõulises taimepopulatsioonis üsna võrdne. Seemneid saab toota vaid see nurmenukk, kes on saanud õietolmu teise õietüübiga nurmenukult. 

Euroopa eri paigus vaadeldud paljudes nurmenukupopulatsioonides täheldati aga märkimisväärset tasakaalust kõrvalekaldumist ja S-tüüpi õitega taimede ülekaalu: neid oli 9% rohkem kui L-tüüpi õite kandjaid. Tasakaalust hälbimine oli olenemata õietüübist sagedasem väiksemates populatsioonides. Kliima- ja maakasutusandmetega kõrvutamisel selgus, et S-tüüpi õitega nurmenukkude ülekaalu taga oli suurem suvine sademetehulk ja intensiivsem maakasutus. Varasematest uuringutest on teada, et õietüüpide ebavõrdne osakaal populatsioonis on üks riskiteguritest, mis võib viia liigi hääbumiseni. 

Uuringu juhtautor, Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik selgitas, et tegu on väga üllatavate tulemustega, mille seletamine pakub rohkelt edasist uurimisainest. Aaviku sõnul saadi samalaadsed tulemused mõne aasta eest Eesti harrastusteaduse algatuse „Eesti otsib nurmenukke“ vaatluste käigus, kuid toona seostati nihkeid sellega, et Eesti jääb nurmenukkude leviala põhjapiirile. „Värske uuringuga saime kinnitust, et tegelikult on õietüüpide tasakaal häiritud üle Euroopa, mistõttu on muutus märksa tähenduslikum,“ ütles Aavik. 

Teadlaste hüpoteesi kohaselt võib see olla evolutsiooniliste muutuste teekonnal üks samm, mis aitab taimedel toime tulla keskkonnamuutustega – sobivate kasvukohtade kadumise ja killustumise, tolmeldajate mitmekesisuse ja koosseisu muutuste ning soojema ja niiskema kliimaga. Üleeuroopaline nurmenukuvaatlus on aga selle oletuse kontrollimisel Aaviku sõnul alles esimene etapp. 

Rahvusvahelise nurmenukukampaania käigus kutsusid Tartu Ülikooli teadlased 2021. ja 2022. aasta kevadel Euroopa inimesi nurmenukke vaatlema ja oma vaatlusandmeid jagama. 2019. aastal Eestist alguse saanud harrastusteaduse projekti käigus tehti nelja aasta jooksul vaatlusi enam kui 8000 paigas üle Euroopa ja vaadati ligikaudu 900 000 nurmenukku sisse.